Raamat on üsna masendav jutustus elust viiekümnendate aastate sügistalvest läbi väikese tüdruku silmade.

See oli Eesti maainimestele väga raske ja keeruline aeg- suruti peale vastuvõetamatuid põhimõtteid.  Tegelased püüdsid hakkama saada, ellu jääda, seda tihti oma põhimõtetega vastuollu minnes. Näiteks vanaema nõusolek valvur olla, püssi ta kartis, aga vee rohkem hirm karistuse eest lehma karjatamisel ja nii oligi ta valvuriks olemisega nõus.

Kogu ühiskond oli lõhestunud. Olid kommunistid, kelle käes oli võim ja lihtne maainimene, kes püüdis kohaneda uute oludega ei saanud tihti aru mis tema ümber toimub. Oli ju maal talitatud loodusseaduste ja tavade järgi, nüüd käis aga elu kellegi absurdsete otsuste ja sunniste järgi, mis olid tihti vastuolus igasuguse loogikaga.

Jaburaid seadusi oli palju, mida tuli usinalt täita. Näiteks hankida seanahatõend, egas siga keegi nülginud aga paber oli vaja esitada. Või loomade loendamine, kus loendaja tunneb ennast kui tähtis võimuesindaja kellel on kõik lubatud.

Inimestes oli hirm võimu ees, mis ei sallinud mingit vastuvaidlemist. Hirm metsavendade ees ja veel suurem hirm alusetute süüdistuse eest metsavendade abistamises . Kardeti lausa õelda sõna metsavend. Nähes mingitki jälge metsas, põgeneti sealt kiiresti.

Külaelanikes oli kõigele sellele vaatamata säilinud ka inimlikkus ja kaastundlikus. Kui külasse oli tühjaks jäänud taresse paigutatud ingeri naine koos aastase lapsega, viidi tallegi võid, mune ja killuke lihagi, põhjendusega, et ttemal ka hingeke siis, ega ta luum ole.

Inimestel  puudus võimalus oma elu muuta, palju oli reetmist ja äraandmist. Oli ka selliseid inimesi, kes asusuid tegema koostööd uue võimuga, et seeläbi oma elujärge parandada.

Õnneks on kogu see õudus jäänud meie ajalukku. Meil on vedanud, tänapäeval saame me ise otsustada, kus ja kuidas me elame. Ja see peaks meil kogu aeg meeles püsima.