​Teose autor on tegelikult luuletaja ja keegi ei uskunud kui ta hakkas kirjutama proosat, et sellest võiks välja tulla midagi niisugust nagu “Seitsmes rahukevad”. Kuna autor on südinud raamatu tegevuse ajal siis on ta on kirjutanud sündmusi enda kogemustest. Viivi Luik sattus oma elus väga noorelt juba kirjanduse juurde ja tema teoseid hakati varakult premeerima, kuid kõigepealt kahtlustati, et tema asemel kirjutas keegi täiskasvanu luuletusi.

Debüüdi tegi ta ajakirjanduses aastal 1962. Viljandi rajoonilehes “Tee Kommunismile”. Peale seda hakati meeletult avaldama tema luulet ka teised selle aja lehed. Kirjanduskriitikud võtsid avasüli vastu särava ja talendika autori ning tõstsid esile autori lüürilist loodustunnet. Heliloojad kiirustasid tema musikaalseid värsse viisistama.

Raamatu “Seitsems rahukevad” ilmumine oli pommiplahvatus, kuna keegi ei olnud nii halastamatult aus olnud sõjajärgse Eesti kohta. Arvatavasti on autor saanud oma ausust põhjendada lapse vaateväljaga kuna lapse suu ei valeta.